US and A

Joujoujou vaatamata sellele, et blogi jäi Poola jõudsin mina vahepeal tegelt juba Ameerikasse. Kuid ei leidnud varem mahti teile teada anda, mis toimub. Võtan siis lühidalt asja kokku. Jõudsime USAsse ning algul valmistasime pisut asjad ette enne salesschooli ehk siis tegelesime autodega, uurisime tööpiirkonna kohta jne. Siis tuli juba salesschool, aeg läks väga kiiresti ja nagu lupsti seegi läbi. Tegime organisatsiooni siseselt teatavaks, et seekord veedame kolm kuud Kansases ja võtsime teekonna ette. Kõik läks sujuvalt ja siis jõudsimegi nii ,et tüdrukud jäid Witchitasse ja me tulime kuttidega (Kareli ja Joonasega) Wellingtoni. Erinevalt eelmisest aastast ei olnud meil väga variante leida kohe pere nii siis võtsime endale motelli, mis omas mingit imeliku kassikusehaisu, aga ka voodit, nii et mitte kõige kehvem variant. Pühapäeval läksime siis kirikusse, et ehk on seal rohkem õnne pere leidmisel. Sittagi, aga vähemalt sain mingeid usulaule laulda. Tean, et ka minu laulmine ei kõlanud justkui tuleks heli ingli suust, aga vanamutt mu taga suutis mind lausa naerma ajada oma väga omapärase lauluhäälega. Pärast jutustasin seal inimestega, kõik olid oioioioi kui tore, et sa meie kirikusse tulid, aga ma küll kedagi ei tea, kes sind enda juurde tahaks. Saime siis Joonasega varem oma palved loetud ja läksime paremat motelli otsima. Leidsime endale kodu, kus ööbime siiani, mitte soodsaim variant, aga it`s something. Vahepeal jätsin mainimata, et reede ja laupäev tegin juba tööd ka, siis sai pühapäev aja maha võtta ja nüüd esmaspäevast hakkas jälle asi pihta nii nagu peab. Ma töötan siis sellises 12 000 inimeselisel linnas nagu Winfield. Peaks mainima, et tegemist on väga huvitava linnaga ja väga erinevate inimestega. Siin on 20 aastased emad täiesti normaalne nähtus, mis muidugi minu jaoks on natuke kurb vaadata, kuna need  20 aastased emad on veel debiilsed. Lastele karjutakse ainult go play, go play kui samal ajal ise juuakse ja suitsetatakse, toad on kõik täiesti sassis mingit kasvatust ja süsteemi pole, kuid eks see kandub nõnda põlvkonnast põlvkonda. Ma ei ütle, et sellist asja Eestis ei eksisteeriks, kindlasti eksisteerib, aga ma pole lihtsalt harjunud sellega igapäevaselt kokku puutuma. Kuid linnal on veel huvitavaid külgi, nimelt on siin ka suur probleem narkootikumidega. Täpsemalt on siis meth see, mida kõik teevad ja kõik diilivad - inimesed on huvitavalt avameelsed selle koha pealt. Lihtne on ka methheadi tuvastada - tal puuduvad üldjuhul enamik hambad, ta hõõrub oma nägu ja näonahk on auguline ja nägu tõmbleb. Ütleme nii, et näen rohkem selliseid inimesi päevas kui peaks. Nagu ülalmainitust võib ka juba järeldada, siis eelmise aasta võrreldes on üks suur erinevus raha, siin ei ole just kõigil seda. Vahel koputades uksele tuleb uksest kinni hoida, et too eest ära ei kukuks. Muidugi pole tegelt tegemist halva linnaga. Inimesed on ikkagi sõbralikud ja community on tore, see kui sul pole hambaid ei takista sind naeratamast. Lihtsalt mõned asjad on teisiti nagu ka ilm siin Kansases. Kui eelmine aasta ma vingusin selle üle, et oo palav, palav, palav, siis sellist kuumust nagu siin pole ma oma elu sees veel tundnud. Alla minutiga päikese käes võid sa olla juba täiesti läbimärg. Kuna lihtsalt näppu tatiseks tehes ei suuda ma kraadi mõõta, siis ma kogu aeg ei tea, mis numbritega on tegu, aga suurim mida nägin oli kolmapäeva õhtul kell 6 ja siis oli väljas 107 kraadi fahrenheiti. Miski ilusti üle 40 kraadi C jaa mida lubab ülejäänud suveks, drumm roll please, VEEL SOOJEMAT ILMA! Tahab pisut harjumist, aga no vähemalt saame ilusa päevituse. Lisaks liiguvad siin tänavatel kilpkonnad, mis oli minu jaoks ka uus ja huvitav. Lõpetuseks üks kurb ja üks lõbus lugu, mis kohe niimoodi pähe tulid. Kurb ja rõve oli siis lugu, kus koputasin uksele, ema kutsus mind tuppa ja pere elas nii, et ema tegi diivani peal suitsu, kõik uksed suletud, üks paks laps magas keset ühte tuba põrandal ilma madratsita täitsa ja teises toas mingi väikse madratasi peal olid veel kaks väiukest laps ning üks laps oli juba üleval ja tantsis, nii et ei oska öelda, kas ta muidu üldiselt rippus laes või leidis ka veel mõne vaba koha põrandal. Ema oli olukorra suhtes muidugi ükskõikne ja no kuna ta kaalus mingi 250 kg siis ta polnud vist muud maailma näinud ka, lapsedki tõi loodetavasti kurg. Lõbus lugu ei ole niivõrd lõbus üldiselt kuid lihtsalt midagi, mis mind päeval naerma ajas. Sõidan maja ette ja kuulen, et naabermajast kõlab väga kõvasti Taylor Swifti üks lugu, peas seostus see kohe sellega, et mõni teismeline kuulab kõvemini muusikat, aga ei. Lõpuks tuli sealt uksest välja nahk pükstes pikajuukseline ehtsa heavy mehe välimusega kutt oma väikese koeraga (tõug jäi tuvastamata). Jäi vaid puudu, et ta oleks Taylor Swifti taktis oma selga katvaid juukseid loopima. Lõpetuseks võtaks kokku nii, et praegune ülevaade kõlab negatiivselt, aga see on vaid selleks, et mis ma teiega tüüpilisi asju jagan, pigem midagi, mis on teisiti. Põhimõtteliselt on lihtsalt tegemist suure Raikkülaga.

Täna oli siis meie organisatsiooni esimene ühine sunday meeting. Tegime ka natuke funi ja käisime veepargis. Pean tunnistama, et oli jube mõnus vees supelda pärast sellist nädalat, aga nüüd on õlad kõrbenud ja tuleb homme valutavate õlgadega tegeleda. Oli seda väärt. Kuna oli palju juhtunud ja ma väga midagi ei mäletanud niimoodi selleks ajaks kui mõtlesin, et kirjutaks ka ikka midagi, siis tuli ta selline nagu ta tuli, aga mis seal ikka. Järgmistel nädalatel saan nädalate kaupa ainult kirjutada ja ehk tuleb ka mõni põnev lugu meelde. Seniks olge mõnusad ja nautige suve!

                                                                                                                                                     Jaan

Poooooola

Jõudsime pärast pisut üle 16 tunnist bussisõitu ka lõpuks Poola. Poolas oli ilm üllatavalt külm ja otsisime kiiresti takso, millega bussijaamast lennujaama saada. Taksot leida polnud raske ja oli nõus isegi dollareid vastu võtma. Vana viskas meid 10 daala eest lennujaama ära, kus tahtsime pärast pikka bussisõitu midagi hamba alla saada. Esimene putka, mis silma jäi suleti täpselt meie jõudmise puhul ning teine oli mingisugune bistroo, kus maksis mingi kiievi kotlett pmst 10 eurot, mis on natuke naeruväärne hind. Lõpuks leidsime õnneks ka lennujaama pealt kolmanda koha, kus sai enamvähem mõistliku raha eest grillsaia. Nüüd istume lennujaamas ja ootame, et saaks check-ini tegema hakata ja siis viskaks vist korraks kuskile pikali (vaatamata sellele, et me just bussis mõlemad mingi aasta aega magasime). Kell 6.50 väljub lend Pariisi, kui seal aega jääb, siis annan teada, kuidas meil seal läheb. Seniks head ööd!

Jaan

Back in action

Olen siis jälle suundumas Ameerika Ühendriikidesse. Seekord siis mitte ainult lennates, vaid ka pisut bussiga seigeldes, millest me oleksime äärepealt maha jäänud. Hetkel olengi omadega kuskil Läti põldude vahel ja suund Varssavi poole, reisikaaslaseks Madis. Homme õhtuks peaksime siis omadega juba Nashvilles olema, kus on meid mõlemaid ootamas autod, mis vajavad õlivahetust ning võib-olla vaja mõni nipetnäpet asi osta endale selga panemiseks. Üritan sellest nii palju raporteerida kui wifit ja põnevust pakutakse. Õnneks on meil paar päeva aega toimetamiseks enne sales schooli. Kuna seal ei ole aega millelegi muule keskenduda kui harjutamisele! Väike muudatus ka siis sellel aastal blogis, pildid tulevad seekord instagrami, kuna nii on kordades lihtsam. Informatiivne ega lõbus see postitus nüüd küll ei olnud, aga mis seal ikka, pikast pausist pisut roostes veel. Vähemalt on ots lahti tehtud. Lõpetuseks sooviksin ka kõigile teistele USA poole liiklejatele ohutut reisi ja Eesti kodudesse päikest!

Jaan

Bööööööööööööö

See nädal tuli kokku puutuda ka pisut pettumusega. Ärge saage valesti aru, ma hindan sellest suvest saadud kogemusi väga kõrgelt, kuid tulemuslikult pisut pettumus. Ma arvan, et suurt rolli selles mängib see, et teiste tulemused on nüüdseks pisut kaugemale ette jäänud, et võistelda pole väga kellegagi. Täna tuli korda teha ka paberimajandus ja suht palju oli bad-businessit ka ikkagi. Tsekke, mis ei tulnud läbi või osad paymentid, mis ei ole läbi tulnud, sealt läks palju ühikuid maha. Sizzler jääb nüüd törts kaugemale, kuid siiski haarde ulatusse! Tuleb teha tugev lõpp ja mitte hädaldada, kuigi väsimus hakkab lõpuks kohale jõudma ja pisut frustratsiooni kuna on väga palju asju, mida teha, kuid üritan mõelda, et vahet pole, teeme nii palju asju ära, kui saan, kui pean lõpuks kellelegi raamatud kinni maksma, kuna andsin kätte, aga paymendid ei tule kõik läbi, siis pean, pole midagi teha! See nädal ei tulnud ka kahjuks ema auhind ära. Jäin nädala keskel haigeks ja olin pisut palavikus. Töötasin siiski, kuid raskem on müüa ja olla elevil. Kuid olgem mureta, see nädal on re-run ehk siis uus võimalus ema nädalat võita ja mida ma ka plaanin teha. Täna oli ka suur kiusatus osta endale iphone 4s. Leidsin okei hinnaga ja tegin isegi paypali ja ebaysse kasutajad ära, aga lõpuks otsustasin, et ei riski kuna mine sa tea, mis ime kulutusi võib veel ette tulla. Kuid omalt poolt panin hoopis auto müüki eks näis, mis sellega saab. Panin hetkel törts kallimalt müüki ja loodan, et saan pisut rohkem selle eest kui ise maksin, kuna tundub, et probleemid, mis siin vahepeal esinesid hakkavad ka ära kaduma - auto käivitub ilusti ja probleeme pole! Kui alustasin jutustust pisut pettumusest rääkides, siis edaspidi lähme pisut helgemale joonele, halvad asjad enne, sest mäletad ju lõpuks ikkagi viimast emotsiooni. Kihvti juhtus ka! See nädal töötasin countrys enamjaolt, kus on väga tsill. Sõitsin küll maha üle 1000 miili, kuid nägin siiski piisavalt peresi ja sain paljudega maha istuda, kuna countrys on inimesed palju sõbralikumad ja mahedamad. Suutsin isegi see nädal korra tee pealt välja sõita, aga see oli rohkem selline naljakas situatsioon ja enda rumalusest. Autoga ei juhtunud muidugi miskit, sest kurvides, kus on näha mingeid poste ja suuri kive, neis ma ei lollita. Alguses tundus minu jaoks naljakas, et maal on kõigil eeslid ja laamad, aga lõpuks sain aru, et nad kaitsevad lambakarja kojottide (pole õrna aimu ka, kas õige kirjapilt) eest. Pidavat kapjadega nii kõvasti peksma, et väga ei tulda tüli norima. Laupäeval juhtus ka üks selline vahva seik, et istusin emaga maas ja rääkisime juttu, lapsed samal ajal lidusid mööda hoovi ringi ja no nagu lapsed ikka kaasnes sellega pisut heli. Järsku mõlemad kuuleme, et natuke aega on vaikne olnud ja nii kui ema pea pööras ütles ta ka kohe "oh no you didnt" ja kui minagi uudishimust vaatasin, mis toimub, nägin, et väike peretütar oli aluspesu alla tõmmanud ja otsustanud number kahte kesest hoovi teha. Sõnades on seda pilti väga raske edasi anda, aga ütleme nii, et see oli hirmnaljakas. Ema tõi siis paberit ja pühkis lapse taguotsa puhtaks ja lapse näole tuli maailmasuurim naeratus ja ta hõikas "now I can play again". Seekord siis sedapsi. Järgmine nädal tõotab tulla kihvt. Palju sõitmist küll, kuna otsustasin enamiku järgmisest nädalast töötada väikses linnas nimega Beach, mis peaks olema kuskil 70 miili vms ja selle ümber countryt ka siis, kuid ma usun, et tasub ära ennast! Kuna on viimased kaks nädalat, siis ei peagi nii palju magama, aega hiljem magada küll. Kuna kell on minu jaoks palju ja juba uni on silmas, siis tuli tekst pisut segane ja pooled asjad, mis pidid kirja saama jäid kadunuks, aga mis seal ikka ehk on teinekord rohkem aega, et meenutada, milliseid olukordi teiega jagada. Selleks nädalaks siis kõik. Lähen tsekin, mis und see kord näen enne kui Karel mind ülesse äratab (mul pole äratuskella). Üldjuhul on unenäod ilusad ja isegi mitte nilbed, mis on antud olukorras, kus me jagame vannituba, suht meeldiv.

Time is relative!

Put your hand on the hot stove for a minute and it seems like an hour. Sit with a pretty girl for an hour an hour and it feels like a minute. Nii on ka meil tööga, mida meeldivamaks suudad endale töö muuta, seda kiiremini aeg läheb. Kui esimestel nädalatel oleks võrrelnud päevi igavikuga, siis nüüd läheb kõik sutslips ja ongi juba tund möödas, päev läbi, whooops juba pühapäev! Nädal oli suht tsill, aeg lendas ja inimesed olid suht sõbralikud. Mitte küll nädala alguses, kus töötasin läbi rikkamat piirkonda. Pole enne nii palju doorslami saanud, aga mis seal ikka, olin sellega arvestanud. Nädala teises pooles suundusin tagasi vaesemasse piirkonda ja seal oli ka kohe palju mahedam töötada. Inimesed olid sõbralikud, näiteks üks pere andis mulle ise tehtud moosi ja küpsiseid tehti mulle - hea nosida. Reedel oli pisut raskem lõunast inimesi ukse peale saada kuna siin oli mingi car chase ja mingi mehhiklane sai plehku. Arvati, et on relvastatud, nii et inimesed väga ei kippunud ukse peale. Vaatamata sellele oli siiski timm päev. Laupäev oli esimene selline ainult vihmane päev. Teile vist tavaline, meile harjumatu. Pühapäeval saime kuttidega jälle kokku. Rääkisime törts tarka juttu ja tegime väikse korvpalli ja ajasime mula. Sain oma 200 ühiku särgi kätte - pole mingi suur asi ja särk ise on hirminetu, aga kuna siin on kodus suht jahe, siis paras öösel magada sellega. Hoiab nagu tunnet sees, et tahaks paremat ja soojemat särki - 300 club särki :). Mis puutub järgmisesse nädalasse, siis üritan natukese töötada countryt. Ootused on suured, kuna millegi pärast arvan, et mulle sobib selline ala rohkem. Eks näis, uus kogemus igatahes. Järgmine nädal on ka ühtlasi ema nädal ehk siis on vaja kas parimat nädalat ühikutes või klientides. See nädal tuleb parim siiani! Auhind antakse välja bankettil, nii et paneb rohkem pingutama küll. Ema kui sa peaksid seda juhtuma lugema, siis tea, et ma pingutan selle nimel, et ka sul oleks rohkem motivatsiooni talvisel ajal jalgu rasseerida. Ma juba tean, et mul tuleb kihvt nädal ja soovin sama teile. Väike pildi rodu ka veel ja siis sleepi, adioooooooos!

Jamestownist Dickinsoni , ruumi küll ja küll!

Kõigel peaks siin selline silt küljes olema

Andke andeks, kuid ma ei suuda selles miskit muud näha kui ühte karvast aanust

Thats why we love sundays - Pizza Ranch

Midagi sellist, millest ma alati vanaema juures kemmergus plakatit vaadates unistasin

Uhke detail, mille otsutasin kahjuks eemaldada

Eks auto tegi rõõmsaks

Ahoi, ma olen kantrimees

Ed Hardy päiksevarjud muudavad auto palju usaldusväärsemaks

Kuna Dickinsonis on saledamad ja kaunimad naised, siis lõpetuseks üks Diet Squirt

heihõu

Hakkame järjest lähemale lõpule jõudma, mis mulle justkui meeldib. Hea on juba praegu mõelda, et sai miskit suvel tehtud, mitte niisama passitud, mis on kahjuks mulle üldiselt väga omane. Viimased nädalad on möödunud ka pisut paremas rütmis, kui eelmised kuus. Autoga töötamine on nii palju juurde andnud, lihtsalt nii palju mugavam on. Müüki ka rohkem ja canceldusi vähem - zajebizzzzzz! Viskan siis kiiresti paar rida, mis toimunus kahe nädala jooksul, mis ees ootab ja millised on ootused. Raske on tagasi mõelda, et mis juhtus, üldjuhul tulevad asjad alles järgmine päev meelde, et ohhh, see on küll veider story. Näiteks ma vist pole teile siiani rääkinud, kuidas Jamestownis ühele uksele ilmus mees ratastooli ja täitsa alasti. Veidraim olukord, kus naeratades oma approachi teha. Aga jah, tagasi viimase kahe nädala juurde. Üle-eelmine reede sain kelleltki sutsata, ei tea, kas oli vaablane, mesilane või keegi kolmas üldse. Igatahes tõmbas käe mõusalt paiste, nii et nukke polnud. Reede õhtul mõtlesin, et nüüd kerge uni ja hommikuks kadunud - mõnus! Kahjuks, aga nii ei läinud, laupäevaks oli käsi otsustanud veel rohkem paiste minna ja päeval sain nurse-i käest teada, et allergiline reaktsioon ja mine võta benadryl-i. Kuna räägiti, et benadryl pidi uniseks tegema, siis ootasin sellega õhtuni, hammas ka valutas ja selline teistsugune päev - mulle väga ei istu laupäevad vist. See nädal oli ka selline suht mõnus, aeg lausa lendas - sutslips ja nädal läbi. Üldiselt oli ilm ka mõnus, sadas vihma ja oli pisut jahedam, kuid teisipäev otsustas erineda. Teisipäeval oli jälle miljon kraadi ja sain päiksepiste ka. Ütleme nii, et probleeme tuleb ette, aga need ei morjenda enam väga - shit happens! Üks cool asi ka, sain lõpuks oma raamatud siia kohale. Motiveerib kuidagi või nagu selline omamoodi challange neist lahti saada ja vaadata, kuidas virn väheneb! Järgmisest nädalast hakkan töötama siis subdivisioneid ehk siis äärealasid, kus elavad üldjuhul rikkad inimesed uhketes majades. See on selline kahe otsaga asi, inimestel raha on, kuid samas nad on niiii kuradi ülbed ka ja peavad ennast maailmanabadeks ja neid ei koti, mis sa üldse neile rääkida tahad. Loodan selle peale, et on palju koduseid emasid, sest emad on üldjuhul pisut sõbralikumad ja kui saad nendega juba maha istuda, siis on vähe peresi, kellele produkt ei meeldiks, sest tegelt on tegemist väärt kraamiga! Sain ka paar nõuannet, kuidas suuremaid pakke müüa, nii et tean, et tuleb raske nädal, kuna saan kindlasti palju doorslam-i, aga loodan, et tulemuslikult tuleb siiski hea nädal! Mõtlesin, et jagaks natuke teiega ka ootuseid, ma muidugi ei tea, kui paljud teist meie süsteemi aduvad, kuid siiski usun, et paneb rohkem pingutama, kui olen juba mingi summa välja öelnud, mille poole püüdlen! Kuna esimene pool suvest ehk siis kuus nädalat olid suht möga, siis panin endale uue eesmärgi ainult viimase viie nädala peale! Tahaks müüa viimase viie nädalaga 1000 ühikut. Tundub suht suur amps eesmärgiks, aga noh tulebki kõrgelt sihtida. Esimene nädal on sellest goalperioodist möödas ja hetkel olen pisut graafikust ees, kuid see ei tähenda midagi, tuleb ülejäänud nädalad kõvasti pingutada ja oleme ausad, pisut peab õnne ka olema! Naljakas on ka muidugi mõelda, et kui kaks nädalat tagasi ma olin sada protsenti kindel, et ma ei tule tagasi, siis nüüd ma isegi kaalun seda. USA-s olles ma mingit kindlat otsust kindlasti vastu ei võta, eks Eestis näis, kuid kaldun siiski praegu pigem arvama, et jääb rohkem ühe suve projektiks. Elame näeme! Mõnusat ilma ja augusti kuud teile sinna Eestisse. Olge mõnusad ja jälle kuulmiseni.

Six weeks down, six to go

Nädal oli suht rahulik, ei pannud liigset pressure-it ka endale peale. Suht suva juba, kuidas läheb. Läheb sitasti, saan öelda, et vähemalt teistsuguse kogemuse võrra rikkam. Peaks hästi minema, siis lihtsalt tore, et saab paar kopikat ka veel kogemusele peale. Positiivne oli vähemalt see, et sain parima nädala klientides ehk siis võitsin dedication weeki. Ma päris hästi ei saa ikka veel aru, mida see endast kujutab, aga no pere, nüüd on meil põhjust banketile napsutama minna! Nüüd siis paari sõnaga ka, mis see nädal juhtus ja kaks veidrat seika lõppu. See nädal ostsin siis endale auto. Muidugi pidin selleks Karelilt laenu võtma ka, aga see selleks. Auto eest pidin algul maksma 1500 doltsi, aga kuna üks suunatuli ei vilkunud, siis kukkus hind 1300 peale (nice). Auto on väga kihvt ja mugav. Täpsemalt on siis tegu Oldsmobile Intrigue-ga. Kuna ise autotark pole, aga võib-olla tead mõnda huvitab, siis viskan lihtsalt paar asja, mida oskan. Tegemist on siis 2000. aasta masinaga, millel on 3.5 liitrine v6 mootor ja all valuveljed (jou). Disainiliselt on ka muidugi taga mul kala kujuline metall junn, mille sisse on kirjutatud Jesus, miski Raineri uus ettevõtmine vist. Laupäev sain autoga ka juba töötada. No hooopis teine muusika, nii palju mugavam ja mõnusam, nii et loodan, et tuleb mahe nädal, olenemata, milliseks kujunevad müüginumbrid! Mõni halb asi juhtus ka, nagu ikka. Mobiil otsustas lihtsalt mitte töötada enam. Pilti ei tule ette, numbrituled nagu lähevad tööle, aga näe pilti ei tule. Ei tea, kas kuumus tappis või miskit. Kuumus on teine halb asi, noo ma ei tea, ma ei talu ikka sellist asja. Neljapäev vist või miski päev oli koguni u. võib-olla max 45 kraadi celciust. Töötasin rattaga ja tavaliselt on mäest alla tuhisedes mõnus jahutav tuul. Tol päeval oli hoopis kuum ja kõrvetav - lihtsalt nilbe tunne. Kolmandaks suutis laupäeva õhtul nätsukommi närides mu valutavast hambast tükk välja tulla. Mis seal ikka, ütlesin hambale, et pole mõtet valutada, niikuinii siin ravi ei saa (ema pane mul hambaarsti aeg septembrisse, tänks). Täna tegime hommikul paberimajanduse korda ja 12 ajal läksime pizza ranchi sööma. Tegemist on sellise all you can eat sorti kohaga ehk siis maaasikas pühapäevaks. Kuna rahvast oli palju, siis saime ainult salati leti võtta ja tegelt kõike süüa. Alustasimegi siis salatiga võtsime kõike, siis liikusime üle pitsa peale, erinevaid pitsasi. Vahepeal näppasin mingeid selliseid õhukseid kartulilaaste , väga head olid. Kõht oli jube täis, aga noo magustoidule on alati ruumi, siis võtsin veel mingi 6 tükki kooki ja lasin jäätist peale ehk siis selline mahe sööma. Lõpuks oli kõht nii täis, et ei suutnud midagi muud teha kui tulime koju ja viskasime korraks pikali, istusime niisama netis. Nüüd kiirelt ka kahest seigast, mis jäid sellest nädalast meelde. Alustame siis viisakamaga

Kolmapäeva õhtul mõtlesin, et noo kas võtan veel ühe maja ette või ei võta. Ah perse, lähme käime ära. Naine oli õues, nii et sain kiiresti jutule. Ütles, et lapsed juba koolieast väljas, aga pakkus mulle siiski, et äkki soovin midagi juua. Janutas küll ja ice tea tundus eriti mahe. Läksin siis temaga kaasa tuppa ja tee peal tegime smalltalki. Külmkapist leidis ta mulle ühe ice tea ja kuna kõht oli tühi, siis küsisin midagi näksida ka tee peale. Naine ütles siis järsku, You know what, sit down and I`m gonna make something for you to eat and also I am going to buy something from you just because you are so cute. Ma mõtlesin, et tohohhhh, näitasin talle siis ainukest asja, mis tundus sellele eale natukesegi mõistlik School Set-i CD pakki, sest seal on 16 languages pack ehk siis saad kõiki keeli õppida. Naine otsustas, et ostab ära ja hakkab Rootsi keelt õppima. Muidugi ta oli natuke vindine ka, mitte täitsa, aga no vines. Mõtlesin kihvt, peaasi, et mees tuppa ei tuleks, et vormistan kähku asjad ära samal ajal kui ta mulle sööki soojaks laseb. Ei, mees siiski astus sisse ja naine ütles talle, Im gonna buy some cd-s from him because he is so cute and im gonna start learning Swedish. Mulle tundus, et nüüd on aeg asju pakkida, aga mees ütles hoopis, et cooool! Sõin siis asjad ära, vormistasin pabereid ja siis küsisin naise nime, perekonnanimi oli Fuchs. Kuna oli tsill ema siis viskasin veidi nalja ka selle üle ja siis ta ütles, ahh see pole midagi, mu perekonnanimi eelmisest abielust oli Glasscock. Ma ei tea kui ma oleks kuulnud sellist nime tõsise inimese suust, sest ma lihtsalt purskasin naerma - ebareaalne! Ta ütles, et parim pull, mis talle tehti oli, et keegi helistas ja küsis, Tervist, kas proua keraamiline peenis kuuleb? Igatahes väga mahedaks tegi õhtu selline pull viimane klient.

Teine story on neljapäeva hommikust. Veidral kombel, ei saanud oma number kahe toimetustega söögikohas hakkama. Häda kimbutas mind törts hiljem hommikupoolikul. Lähim lahendus oli pargi wc (väga korralik tualett). Lendasin sisse, vaatasin mingi vennas ajab habet. See hakkas siis kohe jutustama ja pärima, et kas ma olen ka kodutu jne. Mul muidugi samal ajal nii kange häda, et selline tunne, et otsapidi piilub välja juba, kannatasin natuke siiski kuulata ja siis vend sai vist näost aru ja ütles, et mine situ ära. Istun siis potile ja väike ebamugavus ikka, et vahel on ainult väike sein ja mingit heli väga pole. Kuid siiski sain asjaga alustatud, siis järsku vend küsib, kuule, mis sõid eile? Ma hakkasin rääkima, et ahh ei miskit, cranola bar-e ja saia jne. Ta vasta, aa okei, ma lihtsalt ei kuulnud plärtsu. Ma hakkasin niimoodi naerma, nii haige vend lihtsalt, edasi enam polnudki ebamugav oma toimetust teha. Väga veider moment ja mees, aga muutis hommiku lõbusamaks. Täpsustuseks ütleks, et tegemist polnud nii võrd napsuse kodutuga kui ränduriga, pidi lihtsalt mööda usa rattaga ringi trippima. Põnev.

Selleks nädalaks siis kõik, vajutan nüüd silma kinni ja järgmine nädal siis uued lood. Kõike paremat teile, booyaka!